Asjaolude kokkulangemise tõttu sai käesolev artikkel alguse Apollo raamatupoe kohvikust. Asjaolud olid järgmised:

a) August Künnapu oli parasjagu Norras noortenäitusel. Saatis mulle sealt koos Jasper Zoovaga meili, milles pidas vajalikuks rõhutada, et "kõik on korras nagu Norras".

b) Helistas Jüri Kaarma, et ma olevat lubanud Künnapust kirjutada, kui teemanumbrite vahel peaks juhtumisi avanema võimalus. Võimalus avanes ootamatult.

c) Nädalast, mis ma  "Vikerkaare" käest aega sain oli peagi alles vähem kui 24 tundi.

d) Siirdusin siis Eesti Panga galeriisse Künnapu uut näitust vaatama.

f) Seal teatati mulle kaunis resoluutselt: "Härra Karmo, kes meil nende näitustega tegeleb, on praegu puhkusel, nii et tulge ja proovige nii mitte enne kui nädala pärast." Mul oli selle asjaga ikka päris häda. Aeg jooksis.

g) Elkeni või Ole maale võib, kui kellelgi peaks sellega tõesti äripäeval suur häda käes olema, minna piiluma mõnda Maakri tänava sisustusbutiiki. August Künnapu maale saab vaadata raamatupoes.

Kirjutasin raamatupoe seinalt mõnede tööde nimed, mis räägivad iseenda eest, osutades süzheelahendustele, mis on organiseeritud nagu  album vanade fotodega, nagu elu edetabelid Nick Hornby samanimelisest raamatust:

"Kiikumas. Hommage á N. Jaroshenko"

"Mudellennukite võistlus. Hommage á Samuil Adlivankin"

"Vesivõimleja nr 1"

"Külmunud vesivõimleja"

Ka kõige jaburama mõttekäigu – olgu see siis vereloigus kükitav kassipoeg või mõni squashimängija Uus-Meremaalt – vormistab Künnapu mitte ainult kui imaginaarse fantaasia, vaid ühtlasi ka kui olupildi. Justnagu oleks kõik mida ta silm välja valib ühtlasi talle midagi argist ja enesestmõistetavat. Teda ei huvita uudised, vaid elulaad, ilu, sport, mood, arhitektuur, meditsiin, toit, raamatud, muusika ja puhkamisvõimalused. Teda huvitab see "kuidas need maailma asjad on" ja veenev pilt sellest. Ta ripsutab häbenemata tiiba sentimentaalsusega, mis laseb popkultuuri imagoloogial kaaperdada ükskõik kelle isikliku elu, kuid võõrutab end siis sentimentaalsusest julgete värvilahenduste abil. Ta kogub oma motiive nagu hamster ja jälgib oma ümbrust kilavi silmi, nagu Kondase "Maasikasööja". Ta on piisavalt veider tüüp, et kõik mida ta pintsliga puudutab, muutuks paratamatult tema autoportreeks, nii nagu Rein Raua autoportreeks võiks olla tema raamaturiiul ja Kiwa autoportreeks tema plaadikast.

"Kiikumas. Hommage á N. Jaroshenko". Maali jõulistes sinakaslillades toonides foonile, millel on abstraktsele ekspressionismile omast enesekehtestust, veel lõpuni segamata värvide ülbet iseolemist, on sattunud üks ajas, ruumis ja representatsioonimaatriksis äraeksinud paarike, üks kasakas ehmunud noore naisukesega kiikumas hiigelsuurel agregaadil, papaahha kuklas, nägu punane peas, rohetav vunts uhkelt taeva poole püsti. Maalis ristub 90ndate Briti popi võtmes bad painting ehk new neurotic naivism, ravipiltide hea enesesseusk ja piltpostkaardikoguja siiras ja sihipäratu huvi leitud motiivide vastu. Muidugi oleks minu asi kirjutada midagi ka kellegist N. Jaroshenkost, kuid mulle tundub, et see maal toimib pigem nii, et meie teadmised jäävad paratamatult tagaplaanile ja oluliseks saab ahaa-elamus, imestamine selle üle, et meid on sellise pildiga kokku viidud, pildiga mis on paratamatult võõras kogemus.

Üks Künnapu lemmikuid, Paul Auster, on romaanis "Kuuloss" loonud pimeda jõuka vanamehe tegelaskuju, kel nimeks Effing. Raamatu peategelane töötas Effingi sekretäri ja saatjana, ülesandega kirjeldada talle nähtavat maailma, millest ta oli ära lõigatud ja äratada see tema jaoks ellu sõnades. Järgnev dialoog juhatab sisse ühe põnevaima lõigu, mida kaasaegne kirjandus eales on maalikunstile pühendanud;

"Blakelock," sosistas Effing, justkui püüdes oma tundeid tagasi hoida. "Ralph Albert Blakelock."

"Ma kardan, et ma ei ole tast kunagi midagi kuulnud."

"Kas sa siis maalikunstist mitte midagi ei tea? Ma arvasin, et sa oled haritud poiss. Mida kuradit nad sulle õpetasid selles sinu uhkes kolledzhis, Härra Ninatark?"

"Mitte just kuigi palju. Igatahes mitte midagi Blakelocki kohta."

"Ei nii see ei lähe! Ma ei saa sinuga edasi rääkida kui sa mitte midagi ei tea."

Võime vaid imestada kuis Auster kupatab oma peategelase Brooklini muuseumisse Blakelock'i "Kuuvalguse" ette ning veab lugeja temaga koos läbi kuue järgneva tiheda tekstilehekülje endaga kaasa mööda kujuteldavat kuuvalgusmaastikku, mida me pildina muidu vaevalt et enam üldse märkaksimegi. Me võiksime küsida kuidas ta seda teeb, kuid jätame selle küsimuse Künnapu maalide jaoks. Austeri intriig on selles, et Effing, pime mees, õpetab meid pilte vaatama nii nagu näeksime neid viimast korda. See riitus on jäänuk neist aegadest, mil iga maal oli veel kordumatu ime, mida ei saanud piltpostkaartidena põuetaskus koju kaasa võtta. Walter Benjamin osutas sellele, Paul Auster oskas sellest kirjutada tundlikumalt kui keegi teine. Küsimus on selles, et kuidas peaksime tänapäeval, olukorras, kus me isegi muuseumis kipume vaatama vaid neid pilte, mille reprosid me juba kusagil näinud oleme, lähenema veel ühe noore kunstniku maalidele? Nagu Auster, kes hoiab lugejat lõa otsas oma tekstuaalsete mängudega, üritab ka Künnapu oma vaatajat narrativsete skeemidega paeluda, õnge võtta.

Mis asi see siiski on, mida me siiski Künnapu maalide juures vaatama jääme? Mille poolest on tema pildid erinevad või erilised? Kõige olulisem, mida suudan välja tuua, on

a) iseteadvus, millega ta värvi ja fiilingut esiplaanile seades oma piltide lähtematerjalist, milleks kahtlemata on fotod ja filmikaadrid, reipa süüdimatusega üle käib. Sellega, et tal ei tule pähegi foto kui domineeriva meedia ees lipitseda, on ta Eesti kunstis pretsedenditu.

b) fabuleerimisoskus, see kuidas ta püüab meie tähelepanu erinevate jutustavate elementidega.

c) meediarealism ­ see kuidas ta kasutab ekraanidelt ja ajakirjadest läbi jooksvate piltide peaaegu maagilist veenvust, valib ühe kaadri või motiivi esindama loendamatul arvul omasuguseid pilte.

d) see, et ta tõepoolest ­ ma ei suuda seda iialgi ära imestada ­ usub heade piltide ravivat jõudu.

Hanno Soans

avaldatud lühendatuna ajakirjas "Vikerkaar" 3/2003