CV
A T K N P
 
EESTI KEELES IN ENGLISH
 

AUGUST KÜNNAPU HEAS UUES ILMAS

August Künnapu maalide juures on hea istuda ja olla. Inimestel tema piltide sees on olemas mingi isemoodi sisemine soojus. Nende nägudelt peegeldub mängurõõm. Vaadates mõnda aega Künnapu maale, imbub kusagilt meeltesse lause - hea uus ilm. Ja seda mitte iroonilises tähenduses, nagu see oli Aldous Huxley antiutoopilises romaanis. Ei, August Künnapu maalides elab hea uus ilm selle sõna otseses ning helges tähenduses.

Tehes lähemat tutvust August Künnapu maali-ilmaga, ilmuvad esmaste assotsiatsioonidena meeltesse Paul Kondase ja Henri Rousseau imeline värvi- ja fantaasiamaailm, 70- ja 80ndate psühhedeelsed multifilmid (Avo Paistik ja Priit Pärn), Enn Põldroosi julge värvikäsitlusega portreed 80-ndatest ja Richard Brautigani romaanid. Aga kummalisel kombel ka Edward Hopper.

Inimesed erinevates maastikes, erinevates ruumides, tegemas mingeid omi tegemisi, mängimas mingeid omi mänge. Üllatavad, peaaegu hullumeelsed värvid kõige ootamatutes kohtades, ja ometi, tervikut vaadates kõik klapib ja sobitub omavahel: Raua tänava laste maagilised näod ja kostüümid, rohelise lõuaga Ilmar Kruusamäe, ning lausa tõeline värvide tulevärk Supilinna, Siiriuse, Varjupaiga ja Lõunamaa kasside kujutamisel. Kassid moodustavad August Künnapu loomingus üldse omaette väikese terviku. Nad tunduvad ühed müstilised loomad, kes vaatavad meid, neid vaatavaid inimesi, justkui kusagilt kaugelt tulevikust, (Siiriuse ajastust?) tarkade, selgeltnägijalike silmadega. Kas nad ootavad meid kannatlikult järele?

Üks on igatahes kindel: need tuleviku-ajastu kassid on oma arengus kaugemale jõudnud kui meie, oleviku-inimesed.

August Künnapu maali-ilm on algupäraselt ehe ja elujõuline. Selles ilmas ei eksisteeri igavust ega kurjust. Isegi pahelised tüübid Künnapu piltidel (nt. mehed maalidelt „Pätid“ ja „Sild“) on kuidagi lapselikult kelmikad, mängualtid ja muhedad. Neid nägusid vaadates tundub koguni, et patt ei saa Künnapu heas uues ilmas olla pahe, vaid pigem on see mingit keerulisemat sorti mäng. Umbes samamoodi äratab ka InBoil Brautigani „Arbuusisuhkrus“ pigem sümpaatiat ja poolehoidu. InBoili võib üles leida Künnapu maalilt „Pätid“.

Ka õnnestunud portreed Richard Brautiganist, Michelangelo Antonionist, Juri Lotmanist, Alison Smitshonist, Daniil Harmsist ja Christian Schadist teeb just põnevaks tuntud nägude balansseerimine vaimse küpsuse ning humoorika mängu-ilma piiril. Oscar Niemayeri portree on iseäranis lummav. Teda võib küll pidada maailmakuulsaks arhitektiks, kuid samahästi võib ta ka olla hea uue ilma (Lemuuria?) viiesaja-aastane kuningas: tark, range ja õiglane selgeltnägija.

Esimestel hetkedel võib näitusesaali sisenenud vaatajal tekkida tunne, et nende maalide autori puhul on tegu kas üliandeka autodidakti või poolhullumeelse autistiga. Ent nähes siis lähemal vaatlusel, kui läbimõeldult ja hästi on paika pandud värvide, tegelaste ja ruumi omavaheline kompositsioon, säärane esmamulje kaob. Näiteks maalide „Raua tänava lapsed 1“ ja „Raua tänava lapsed 2“ trumbiks on just üllatavalt omapärane, kuid omavahel täiuslikus kooskõlas olev värvilahendus. Laste näod on piltidel vanainimeselikult mõtlikud, elutargad ja vaikelulised. Need on väga tugeva laenguga, metafüüsilise tähendusjõuga maalid.

Ent teisalt (ja õnneks!) on ikkagi just teatav mänguline elurõõm ühes värvivirtuoossuse ja naiivsusega see, mis muudab August Künnapu loomingu ehedaks ja algupäraseks. Metafüüsilise kandvusjõuga maalimeistreid on Eestis rohkem kui kümmekond, August Künnapu taolisi äärmiselt omapärase pintslikirjaga mängumehi aga kolm-neli. Ürgjõuline lapsemeelsus, hea uue ilma absurdimaiguline taju ja hulljulge värvikäsitlus on sellel kunstnikul veres. Ja see on see, mida ei saa õppida. See on anne.

Peatuksin siinkohal mõningatel maalidel, mis siinkirjutajale tunduvad kunstniku loomingus võtmelise tähendusega, kus ühe pildi kaudu avanevad korraga mitu August Künnapu maali-ilmale omast tähendust.

1. „Jalgpallurid öisel maastikul“
Selles maalis ühinevad ideaalilähedaselt Künnapu loomingule omane mängurõõm ja teisalt teatav vaikelulisus, staatilisus. Ja ühinevad nad just selles tähisöises jalgpallimängus, kus pall, mis hetk tagasi mängija poolt väravasse on löödud, võib samahästi olla ka võrgu tagant paistev täiskuu. Ja küllap nad ongi ühel ja samal ajal mõlemat! Selles mitmetähenduslikus maalis kohtuvad ühtaegu elurõõm ja mõtlus, vaikelu ja mäng – elemendid, mis inimestele erineval moel ikka on omased.

2. „Richard Brautigan“
Selles portrees on hästi ära tabatud tolle ainulaadse kirjaniku paleus: Õrn, peaagu unelev silmavaade kesk hilisõhtut. Künnapu on kujutanud kirjaniku viibima tema enese kirjaniku-ilma, sinna, kus viibivad ta romaanide tegelasedki, veidi naiivsesse, humoorikasse ja absurdihõngulisse heasse uude ilma. Brautigan tunneb end selles „omailmas“ vabana ja kodusena, erinevalt reaalsest maailmast, millega ta õieti kunagi päris hästi ei kohanenud. Ja kunstnik on nüüd andnud talle võimaluse igavesti viibida heas uues ilmas.

3. „Kompositsioon Lauri, BMW ja punase laevaga“
Selles maalis võib näha mõtlikku poissi, nr. 8 särk seljas, odavat ja vana BMW-d, värvilist prügimäge ja punast laeva seilamas taamal. Esmapilgul paistab, et sel pildil on kokku pandud üsnagi jabur objektkond. Ja ometi haarab see maal mingil äraspidisel moel vaataja kaasa. Selles maalis on mingi saladus, vaikelu, mida pole sõnade kaudu võimalik edasi anda. Kui Lewis Carroll oleks oma „Alice imedemaale“ sisse kirjutanud kiriku, siis sobiks see maal Püha Kolmainsusena rippuma just säärasesse kirikusse. Kunstnik oma alkeemilise värvilabori abil tõestab veenvalt, et ühes maalis, ühes nägemuses, saavad väga sõbralikult koos eksisteerida nähtused, mis mahuvad mõistete alla püha ja jabur. Ja et need mõlemad nähtused võivad võrdväärsete meeleoludena eksisteerida ühel pildil.

4. „Idüll maastikus“
See maal kuulub siinkirjutaja vaieldamatute lemmikute hulka. Vaataja saab ilma koha pealt liikumata sellele pildile lõputult läheneda hea uue ilma suunas. Nemad seal idüllilises maastikus on juba kohal, ootamas ja vaatamas vastu, aga vaataja on rõõmsasti matkates (ja samas kohapealt liikumata) nende suunas igavesti teel. Kui uurida seda seltskonda lähemalt, tundub seegi suguluses olevat Carrolli maailmaga, ent samas hõljub selle maali atmosfääris ka mingi ajatus; igavene, lõppematu pühapäev.

Nagu juba öeldud, on olulised märksõnad Künnapu loomingus elurõõm ja vaikelu. Ning seda ühel ja samal ajal. Kunstniku maalide tegelaskond on justkui seisatunud igaveses olemisehetkes, nõnda meile meelde tuletates põhilist – et igavik saab ilmneda, ilmsiks tulla ja õide puhkeda ainult käesolevas, igavesti uuenevas hetkes.

Vahest olulisim Künnapu loomingus on aga see, et ta suudab oma maali-ilma kaudu esile manada maagilise ukse lagendikul, mille kaudu vaataja kunstniku heasse uude ilma siseneda saab. Seal, pildi sees, on talle siis võimalus antud rahulikult viibida, olla, ringi uidata ja sisse hingata hea uue ilma õhku. Suuta vaatajaga teha midagi sellist ongi ju see, mis teeb kunstnikust kunstniku. Meistri.

 

MEHIS HEINSAAR

Ilmunud August Künnapu maaliraamatus “Elujõgi” (2013)