CV
A T K N P
 
EESTI KEELES IN ENGLISH
 

KÜnnapu naudib hetki ja maalimist

Eelmises, 2007. aastal välja antud kataloogis sõnastab August Künnapu oma esteetilise programmi. Tema teemadeks on arstindus, filmindus, kirjandus, muusika, sport, inspiratsiooniallikateks mustvalged fotod, ta armastab suuri lihtsaid kujundeid, puhtaid selgeid värve, katsetab erinevaid formaate, kujutab nihestatud pildiruumi. Eriline on tema idee puhtast maalist, mis sünnib läbi puhta ja positiivse kunstniku energia ning antakse edasi hetkega, samuti hiljem nii mõnigi kord naiivseks nimetatud mõte kunsti maailma parandavast ja tervendavast võimest.

Need tõekspidamised pole vahepealsete aastate jooksul muutunud. Sama teemadering, ehkki vormikäsitlus on varasemaga võrreldes liikunud veelgi lihtsamate ja selgemate pindade poole ning koloriit on muutunud üha kirkamaks ja puhtamaks. Endiselt näib ta uskuvat maalikunsti puhtust ja selle maailmaparandavat toimet. Selle nimel maalib ta innu ja enesekindlusega, millist ei ole antud igaühele. Nagu ka nüüd, esitanud muuseumile 2013. aasta novembriks näitusesoovi, lubas ta näitusele eelnenud aasta jooksul maalida ekspositsiooniks kõik uued pildid. Samas võttis ta plaani ka kataloogi, alustas läbirääkimisi inimestega – pani kõik rattad liikuma, et asi teoks teha. Kui Tartus Tampere majas toimus käesoleva aasta alguses Matti Miliuse poolt korraldatud vestlusõhtu August ja Vilen Künnapuga, oli hirmus kiusatus küsida, mis saab siis, kui teda tabab loominguline kriis, kevad osutub selliseks, et ei saa töötada, tuleb masendus, väsimus, majanduslikud ja poliitilised olud pole sobivad, ideed saavad otsa. Kuid August Künnapu olemusest ei paistnud midagi sellist välja, et mul oleks põhjust temas kahelda, nii ma oma küsimust ei esitanudki. Tema programm ja meetod töötavad, eriti kui sellele lisada juba varemalt tõestatud tohutu töövõime. Muidugi võime ju küsida, et kui keegi on maalinud juba mitmeid seeriaid korduvatel teemadel, kas teda võib siis hakata kahtlustama kätteõpitud trikkide kasutamises. Tõsi, Künnapul on omad võtted ja ta on väga osav. Samas on tema käsitluses piisavalt intuitiivset ja meelelist, pidevat liikumist küpsema ja üleolevama poole, mistõttu usun, et ka selles osas ei tule Künnapus kahelda.

Künnapu maalilaad on väga omamoodi ja alati äratuntav. Siin on nähtud erinevaid mõjutusi – bad painting, postnaivism , briti neopop ja new neurotic realism – kui enamkasutatuid nimetada. Vilen Künnapu nimetab tema laadi lihtsalt Augusti kubismiks. August on ise nõus, et kõik on mõjutanud, pidades siiski vajalikuks rõhutada, et kontseptualism mitte. Kontseptualism on tema arvates idee ületähtsustamine. Ja üldse, vähem suhtlemist tekstide kaudu. Vaadake kasvõi Künnapu toimetajaveerge tema enda poolt väljaantud ajakirjas Epifanio. Need on napid, ning tihti toetub ta hoopiski klassikute ütlustele. Pole üllatav, et ajakirja esimeses numbris toob ta ära legendaarse kunstikooli Bauhaus õppejõu ja kunstniku László Moholy-Nagy 1930. aastatel kirjutatud ennustuse, et „tulevikus on kirjaoskamatu mitte see, kes ei oska teksti lugeda, vaid see, kes ei oska fotot lugeda”, mida Künnapu omalt poolt täiendab mõttega, et öeldu käib kogu visuaalse kultuuri kohta. Maailma tunnetamisel on tal meeletajudest esikohal nägemine, maailma kujutamisel aga visuaalne mõtlemine. Kunstiajaloost on võtta lõputult erinevaid võtteid selle teostamiseks. Kõike osavalt miksides mõjub ta usutavalt ja vägagi kaasaegselt. August Künnapud on nimetatud ka äärmiselt trenditeadlikuks kunstnikuks. (Elken, Jaan. Noor eesti kunst. Kunst.ee 2/2001).

Künnapu loomingu keskmes on inimene – portree või figuraalne kompositsioon. Ta kujutab reaalsust, valides sellest välja justkui mittemidagiütlevaid lihtsaid lugusid. Need on sündmused, mis jäävad suuremate tähtsündmuste vahele, tihti veidi tähelepandamatuks, ent annavad elule selle tegeliku püsiva õnne- ja turvatunde. Künnapud võib seetõttu nimetada ka elu nn pehmete väärtuste – perekond, sõbrad, kultuur, loomad – maalijaks. („Perekonnapilt lendava karuga”, „Idüll maastikus”, „Sõbrad ja torn” „Võrkkiiges” jt). Pehmeid väärtusi on maininud oma artiklis ka Elnara Taidre („Imelaps või väike prints?”, August Künnapu maalikataloog, Epifanio 2007). Motiivide valikul näib peamiseks kriteeriumiks olevat asjaolu, et kujund teda tunnetuslikult või kujundlikult erutaks. Siis maalib ta motiivi üles suure kire ja emotsionaalse laetusega. Kokku moodustub rida värvikaid olukordi, mida ei või väga tõsiselt võtta. Mõnigi kord tekib küsimus, kui palju on siin irooniat. Kaldun arvama, et seda on omajagu, kuid see iroonia ei ole üleolev, pigem positiivne ja empaatiaga segatud. Lisaks ta lausa väldib hinnangute andmist ja millelegi otseselt viitamist.

Künnapu jaoks on elu enamasti ilus ja lõbus, erinevalt keskmise eestlase arusaamisest, et kõik on üks hädaorg. See on positiivne programm, mida kunstnik oma maalides teostab. Kuidas ta seda teeb? Mis tegelikult selgub, on see, et ta ei suhestugi eriti kaasajaga. Künnapul on ükskõik poliitikast, majanduskasvust või -langusest, võrdõiguslikkusest, millest iganes. Meenub üks suurem ettevõtmine – Renee Puusepaga 2001. aastal maalitud seinamaal Arnold Rüütlist lagunenud tööstushoonetele Kohtlas, Ida-Virumaal, kui Rüütel valiti taasiseseisvunud Eesti vabariigi teiseks presidendiks, millele on seoses teose regionaalse asukohaga antud teatav poliitiline tähendus. (Trossek, Andreas. Siis kui lõpeb lähiminevik ja algab retro. Kunst.ee 4/2006). Siia võib lisada veel mõned maalid, kuid enamasti vaatab ta poliitikast kõrvale ning hoidub aktuaalseid valusaid ja traagilisi teemasid lahkavast kunstnikurollist üldse.

Kuid ka nn pehmete väärtuste kujutamisel köidab teda kaasajast enam varasemate kümnendite eluolu. Künnapu on seatud elama tänases päevas, kuid tema hing on loodud kokku kõlama möödanikuga. Vanamoodsad inimesed, riided, soengud ja interjöörid. Suure armastusega kujutab ta 1930. aastate Raua tänava lapsi, tema võimlejad näevad välja kui kunagise võimlemispedagoogi Ernst Idla kasvandikud, seerias „Naised ja pesu” pärinevad modellid 1920ndate, 1950ndate ja 1980. aastate filmidest, lõbusad seltskonnad on kas kolhoosiajast või hoopiski ennesõjaaegse Saksamaa õllesaalidest. Ta elab tõesti väljaspool oma aega.

Oluliseks lõiguks on Künnapu loomingus portree. Ta on kujutanud rohkem või vähem tuntud isikuid arhitektide, kirjanike, kunstnike, muusikute, filmitegelaste jne hulgast, valides ikka neid, kes talle tähtsad on olnud. („Minu lemmikud”). Kes nad on? Mitmete fotod leian Wikipediast. Itaalia filmirežissöör, stsenarist ja novellist Michelangelo Antonioni ‒ Künnapu maalib ta nooremaks, kaotab ära kolmemõõtmelisuse, rõhutab tema jaoks olulisi näojooni, sügavaid kurde otsaesisel, tumedaid kulme, muhelust kandvat viltu hoidvat väikest suud, naljakat kõverat põsevolti, suuri süsimusti silmaterasid. Silmad on Künnapul tihti suured lapikud rattad, silmavalged erksalt kollased või rohelised. Richard Brautigan on juba 1980. aastatel surnud Ameerika romaanikirjanik, novellist ja poeet. Künnapu pintsli läbi on temagi saanud künnapuliku näo – suured lamedad silmamunad julgelt valitud heleroosas näos. Inglise arhitekti Alison Smithsoni originaalfoto ja Künnapu maali leian netis kõrvuti. Ameerika-Venetsueela muusikust Devendra Banhartist on ta valinud väga ilmeka kujutise, muusikut võime siin näha pea viltu, üks silm kinni, teine vaatajat puurimas. You Tube’i vahendusel võib tutvuda ka Devendra Banharti lauludega. Muusiku romantiline hingelaad on nähtava kuju saanud mehe näole maalitud imelise helendava paiste näol. Künnapu on interneti ajastu laps. Aga eks meie aja inimese elutegevus toimub enamjaolt virtuaalses reaalsuses. „ ... ta pühendab palju rohkem aega ja huvi sellele, mis toimub televiisori- ja arvutiekraanil ja meedias, kui sellele, mis toimub tema maja ees. Kusjuures maja ees polegi enamasti muud kui pargitud autod....”. (Paul, Toomas. Uskumatu Tooma lugu. LR 2009/1-2, lk 30). Ootamatult avastasin ennastki hasartselt otsimas pildilist algmaterjali igale maalile, mõtisklemas nende vormivõtete üle, mida Künnapu on ühel või teisel juhul kasutanud. Mul ei ole aimugi, milliste maalidel kujutatud inimestega on Künnapul ainult internetisuhe, millistega neist on ta kohtunud ka reaalses maailmas, eluaastate järgi saab mõndagi otsustada, kuid ega sellel polegi suuremat tähtsust. Fotole on tabatud juhuslik, võibolla üldsegi mitte kõige iseloomulikum hetk inimese poosist ja miimikast, mis võib sisaldada üsna vähe informatsiooni portreteeritavast. Kasutusele tuleb võtta fantaasiad, Künnapu kaheldamatuks trumbiks on julge ja ilmekas vormi- ning värvikäsitlus. Samas võib kohata väga hõrke värvikooslusi, mille väljatimmimiseks on tarvis läinud, kes teab mitmendat värvimeelt. Suurimaid ekstravagantsusi võtabki ta ette vormiga, värvikäsitluses on ta seevastu esimesest pillavast värvimuljest hoolimata äärmiselt harmooniline ja peenetundeline. Kui ikkagi rääkida Künnapu maalide positivsest mõjust, siis tundub, et suures osa tuleneb see just tema võluvast värvikäsitlusest.

Nüüd, enne näitust Tartu Kunstimuuseumis korraldas Künnapu aegajalt külaskäike Tartusse, et ammutada kohapeal inspiratsiooni eesseisva väljapaneku tööde jaoks. Kaks uuemat portreed on tartlastest Juri Lotmanist ja Ilmar Kruusamäest. Huvitav, et ta on valinud kunstnikest just Kruusamäe, tegelikult ühe mustvalgete fotode järgi maalimise maaletooja. Nagu Ilmar Kruusamäe on öelnud, maalisid tartlased selliste fotode järgi 1970ndate aastate lõpus, 1980ndate aastate alguses Tartu slaidimaali. Nüüd maalis Künnapu samal meetodil, ehkki küll absoluutselt teises võtmes portree Kruusamäest. Kusjuures Kruusamäe ei teadnud sellest midagi. Just nii need maalid sünnivadki. Künnapu ise väidab, et ainult üks portree olevatki modelli järgi maalitud. Enamasti piisab fotost. Kui võimalik, kohtub ta portreteeritavaga, jälgib teda, kui ei ole võimalik, jääbki ainult foto. Ja ikka mustvalge foto. Millised värvid üks või teine kujutis saab, see sõltub kunstniku meeleseisundist, aistingutest, mis tal portreteeritavaga suheldes või ka talle mõeldes tekkisid.

Kunstniku enda sõnutsi temalt tellimusportreesid siiski eriti ei taheta. Probleemid kerkivat eriti teravalt esile naismodellide puhul, kuna Künnapul on tavaks oma inimesed inetumaks muuta. Mõnikord ongi tema inimesed kohe väga koledad. Näitena võiks tuua samad Raua tänava lapsed, näiteks „Pasunapuhuja”, kes näeb välja nagu väike koll, või „Modellid jõe ääres”. Ei kujuta ettegi, kuidas Künnapu iga päev maailma näeb, kas tänaval kohatud inimeste näod ja kehavormid hakkavad Künnapu fantaasiates kohe kuju muutma. Või sünnib see siiski alles foto vahendusel. Künnapus on vastuoluliselt peidus loomupärane väline kohmetus ja selle taga asuv kõverpeeglit kasutav silm. Tal puuduvad kompleksid selle maailma suhtes. Olen täiesti nõus Hanno Soansiga, kui ta ütleb, et talle meeldib see iseteadvus, millega Künnapu värvi ja fiilingut esiplaanile seades oma piltide lähtematerjalist, milleks kahtlemata on fotod ja filmikaadrid, reipa süüdimatusega üle käib. (Soans, Hanno. Võluri tagasitulek. Vikerkaar 3/2003)

Künnapu kompositsioonidest on väga suur hulk seotud inimese tervise teemaga.
Heie Treier väidab, et mida 20. sajandi lõpupoole, seda tungivamalt on kunstis hakatud käsitama inimest tema tervisliku seisundi kaudu, ning võib-olla algasid selle teema käsitlused Eestis 1980-ndate lõpul traagilise grafitiluuletaja Ülo Kiple tegevusega (paranoiliselt korduv sõnum „haiguste ravi...”)? Oma väite tõestuseks toob ta rea näiteid haigustega seotud kannatuste kujutamisest, eesotsas Marko Laimre avameelsete hullumeelsust käsitlevate teostega. (Treier, Heie. Katarsis valu kaudu. Kunst.ee 1/2001). Künnapu kaubamärgiks on pigem terve ja rõõmsameelne inimene. Korduvad arstikabinettide motiivid ja tervisesport. Kuna inimesed haiged pole, on arstid enamasti selleks, et teostada tavapärast tervisekontrolli, mõõta pikkust ja kaalu ning kinnitada rahulolevalt, et kõik on korras („Alma-Ata poiss doktor Melnikovat külastamas”, „Vastuvõtt”). Viimasel maalil on tervisest pakatavale punapõsksele poisipõnnile oma tähelepanu keskendanud korraga koguni kolm meedikut. Kõik on rahulolevad. Kunagi tekkisid mul seoses Künnapu maaliga „Mudelennukite lennutamise võistlus” assotsatsioonid Ants ja Helve Viidalepa teosega „Noored mudellendurid“ (1951). Nüüd tulevad seosed taas esile. Aegajalt kannavad Künnapu tööd endas tubli annuse sellele ajastule omast optimismi. Sotsrealismi ühe olulise tahu käsitlus on tema töödes saanud uue, paroodialaadse lahenduse ja Künnapu naudib seda. Unustamata seejuures nauditavaid maalivõtteid, helgeid värve, mustade kontuuride sujuvat kulgemist, pisikesi värvikaid detaile, millisteks sellel pildil on kindlasti doktorite värvilised käekellad, eriti see punase sihverplaadi ja lilla rihmaga kell, mis on maalitud kompositsiooni keskmesse.

Tervise teema jätkub Künnapu sporditeemalistes piltides, seda enam, et enamasti on need tervisesporti kujutavad. Võibolla väljendub sellises teemavalikus ka veidi trenditeadlikkust. Tervisesport on kuum teema, meedia vahendusel räägitakse üha enam sellest, kui kasulik on liikumine, toimub palju rahvaspordi üritusi, parkides ja metsades võib näha üha enam jooksvaid inimesi. Terves kehas terve vaim, mis on ka Künnapu ühe maaliseeria pealkiri. Künnapu paigutab oma sportlased mererannale, tenniseplatsile, liuväljale, jalgpalliväljakule. See, mis neid tegelasi ühendab, on igast poorist pakatav innukus. Mis sest, et liigutused on tihti naljakalt kohmakad ja nurgelised. Künnapu on siin oma irooniaga segatud huumorit täies mahus rakendanud. Ja need läti või eesti iluuisutajaid on tõesti äärmiselt jaburad, vähem naljakad ei ole ka võimlejad või mitmed muud tegelased.

On ka üks täiesti uus teema Künnapu loomingus ‒ viimase aasta jooksul on ta maalinud rea pilte nudistidest. Esialgu tundub teemavalik üsna ootamatu, sest paljad inimkehad Künnapu varasemas loomingus puuduvad. Samas saab seda käsitleda seeria „Terves kehas terve vaim” jätkuna. Üheks võimaluseks inimese keha ja vaimu ühtsust käsitleda on kasutada nudistide ideid inimese terviklikkusest ja alastioleku loomulikkusest.

Lõpuks ei saa kuidagi mööda kassidest. Kassid on Künnapu lemmiktegelased, kes ikka ja jälle tema maalidele ilmuvad. Ning tundub, et nad ei ole lihtsalt lemmikloomad. Künnapule näib meeldivat mõte kasside salapärasest olemusest, võibolla ka nende pärinevusest mittemateriaalsest väljast, miks muidu on ta ühe neist nimetanud Siiriuse kassiks. Just sealt tulnud kassidel arvatakse olevat võime avaldada inimese aurale tervendavat toimet või kaitsta oma pere väljastpoolt tulevate negatiivsete energiate eest. Sellisesse olendisse tuleks suhtuda erilise lugupidamisega, mida Künnapu ka teeb, sest tihti näevad tema kassid inimestest palju intelligentsemad välja. Tavaliselt ka ilusamad. Loomade ilmekuse kujutamise kõrval tulevad siin hästi esile Künnapu maalitehnilised oskused dekoratiivsete pindade ja vahelduvate faktuuride organiseerimisel.

Elu pakub hulgaliselt huvitavat visuaali. Künnapu on leidnud omad teemad, kujundanud nähtust oma, väga isikupärase ja veidi kiiksuga maailma. Tema kohalolu on tunda igas pildis. Selles ei ole kahtlust.

 

MARE JOONSALU

Ilmunud August Künnapu maaliraamatus “Elujõgi” (2013)