CV
A T K N P
EESTI KEELES IN ENGLISH
 

Minu mõtteid Augustist

'Neliteist aastat tagasi tutvustas mulle Augustit ja tema tööd meie ühine sõber Vita Zaman. Panime koos mõne sõbraga kokku näitust Londonis nimega “100 ema”, kus andsime 50 meessoost ja 50 naissoost kunstnikule ühesuuruse lõuendi ja palusime neil sinna maalida pilt oma emast. Vita väitis, et August oleks sobiv kunstnik seda tegema, ja nii oligi. Augusti töö sellel näitusel kujutas endast maali, mis nagu kõik tema teisedki maalid, oli sama unikaalne kui tema sõrmeotsad. 100 emasid kujutavat pilti on välja pandud igal võimalikul moel ja erinevates paikades; iga kord püüame pakkuda midagi hästi erinevat eelmistest kordadest. Aga ükskõik kuhu me Augusti maali paigutame, ei ole seda kunagi võimalik ignoreerida, ta paistab juba kaugelt silma, sest on väga julgelt maalitud.  

Natuke aega tagasi saatis August mulle mõned jpeg pildid maalidest, mis on ära toodud selles raamatus, mida sa praegu oma kuumades väikestes kätes hoiad. Ta küsis, kas ma ei kirjutaks midagi. Otsustasin uurida sõber Phil Kingilt, kes toimetab ajakirja Turps Banana, mis on täielikult pühendatud värvile ja maalikunstnikele, kas need talle meeldivad. Phil kostis: 

"Mulle need meeldivad. Olen kauaaegne Milan Kunci fänn ja nendes peitub mingit samasugust võlu. Isevärki "moodne kunst", mis viitab Tolliametnik Rousseau mõjule moodsas kunstis – nagu näha Legeri, Picasso ja teiste puhul. Erk utoopiline värv, väga loetav. Teatud tüüpi kerge puutega sürrealism, kus fantaasia ja realism vastastikku toimivad. Mulle meeldib, kuidas need tööd kutsuvad esile sotsrealismi, aga seovad selle abstraktsiooniga pentsiku isikliku visiooni sees, teevad seda minu meelest üsna peenelt ja väänakalt, midagi ei ole üle pakutud. Kunst saab oma koha, kirjeldatuna kui osa igapäevasest elust. 
Pintslikiri ja maaliliste lähenemiste ulatus on avar ja kaasahaarav, maalides esineb rohkesti erinevaid tekstuure ja tõmbeid, mis esmapilgul näivad pisut lamedad. Eesmärk näibki olevat teatud lamedus. Niisugune maaliline keerukus annab minu arvates juurde mõjuva tunde mitmuslikkusest. Mis puutub potensiaali, siis kui mina oleksin kuraator, paneksin need välja koos Jeff Koonsi töödega. Koonsile saaks heidetud uut valgust ja nende maalide ambitsioon saaks ka nähtavaks."

Üsna hiljuti organiseerisin ma grupinäituse ühes Inglismaa mereäärses linnas nimega Whitstable. August oli üks kunstnikke, keda kutsusin osalema. Näitus toimus galeriis, mis kuulub arhitekt Bob Mumbyle. Rääkisin Bobile Augustist, kui me pakkisime lahti Augusti kaastööd, maali nimega Brightoni rannas. Bob ütles, et talle meeldib, sest vaataja on osa pisut naeruväärsest hetkest ajas, mis tabab mängulisust suvepuhkuses ja sugulastes, kes teevad tobedaid asju tobedates riietes. Ta lisas, et niisuguse stseeniga saab ta hõlpsasti kaasa minna. Ka minul tekib side paljude tema töödes leiduvate olukordade ja stseenidega, kuid see ei ole vist põhjus, miks mulle Augusti asjad meeldivad.

Mis on mulle tähtis on see, et olles ise kunstnik, on mul mõnikord tarvis näha kunsti, mis paneks mind tahtma oma ateljeesse minna ja ise midagi luua. Selles mõttes on Augusti maalid inspireerivad, annavad mulle mõtlemisainet ja loomistahet. Keegi kunagi ütles, et kunst peaks lohutama häirituid ja häirima mugavaid. August kui inimene ja tema maalid on erakordsed ja võluvad. Tihti maalib ta "tavalisi" inimesi, kes teevad "tavalisi" asju, kuid tulemus on veider või teeb kergelt rahutuks. Kunstnikest sõbrad on mulle öelnud, et Augusti tööd toovad meelde mineviku suuri meistreid, näiteks Malevich, Rousseau ja Leger. Võib-olla on vara öelda, kas August on suur meister või mitte? Tema lugu ja teekond ei ole kaugeltki veel lõppenud, aga mulle meeldiks mõelda, et ühel päeval pannakse tema maalid välja maailma parimates galeriides.

Harry Pye on kirjanik, kuraator ja kunstnik, kes elab Londonis
www.harrypye.com