CV
A T K N P
EESTI KEELES IN ENGLISH
 
 

Imelaps vÕi VÄike Prints?

Hea kunstiga muutub paremaks nii autor, vaataja kui kogu maailm.
(August Künnapu)

August Künnapu tuli eesti kunstistseenile 1990ndate lõpus ja pälvis kohe kriitikute ja kuraatorite tähelepanu. Juba esimese personaalnäitusega seoses käsitleti teda kui “uue eesti maali imelast”, kelle originaalsus ja kaasajatunnetus on produtseerinud uue reaalsustunde, ühteaegu groteskse ja visionäärliku. Ainulaadse kunstniku imago jääb püsima ka edaspidi: põhimõtteliselt jääb Künnapu üksikuks tegijaks, kelle kunst ei mahu ühegi põhilise suuna raamidesse. Stiililiselt on teda üritatud seostada nii bad paintingu (Hanno Soans), post-naivismi (Elin Kard) kui briti neopopiga (Karin Paulus).

Lisaks on kirjutajad kasutanud samuti briti uue kunstiga seotud mõistet New neurotic realism (Hanno Soans), millega 1990ndate lõpus üritati defineerida Saatchi promoveeritud kunstnikke, põhiliselt Young British Art’i seltskonda. Künnapu ise on õppinud Londonis ning oli yBa tegevusega hästi kursis, kirjeldades seda kui “originaalset, nutikat, vaimukat ja spontaanset”, kusjuures niimoodi saaks tegelikult iseloomustada ka tema enda töid. Kõige suurem visuaalne sarnasus tundub tal olevat Martin Maloney’ga, kes viljeleb samuti naivistlikku figuratiivset maali. Kuid erinevalt Maloney’st ei ole Künnapu tööd koomiksilaadsed väikesed narratiivid, ning üldises plaanis puudub temal brittidele omane šokitaktika, iseenesestmõistetavad kontseptuaalsus ja iroonia. Teda iseloomustab siirus ja teatav utoopilisus, ta dekonstruktsioon tundub sõbralik ja reaalsuse nihestamine pehme.

Künnapu erineb 1990ndatel Eestis esilekerkinud “noorte ja vihaste” kunstnike põlvkonnast selle poolest, et tal puudub isatapulik tung nii vanemate autoriteetide kui institutsioonide suhtes. Ta teeb oma tuntud isa arhitekt Vilen Künnapuga koostööd, suhtudes prominentse vanemaga seoses tekkivate eelistesse ja eelarvamustesse üsna rahulikult. Piinlikkustunne puudub antud juhul ilmselt seetõttu, et poeg on suutnud oma isa varju alt pääseda: kuigi on tal arhitekti haridus, ei pärinud ta ei oma isa erialategevust ega käekirja.

Kuid perekonna kunstikultuuri ja silmaringi mõju ei tasu täielikult ignoreerida: kunstniku perekonna maailmavaatel, kontaktidel ja suhtlusringil, samuti majanduslikel võimalustel on oma tähtsus. Just sellepärast on Karin Paulus nimetanud August Künnaput “Väikeseks Printsiks”, viidates tema päritolule peaaegu kunstnikumüüdi retoorika võtmes (kuna kunstnik ise peab oma lapsepõlve õnnelikuks, võiks pakkuda välja ka “Õnneliku Printsi” tiitli). Seejuures tundub noor maalija oma “väljavalitusest” teadlik olevat ning käitub kohati šarmantselt-tagasihoidliku egomaniakaalsusega, avaldades näiteks intervjuu iseendaga.

Maali- ja maailmakontseptsioonist

Nimetaksin August Künnaput viimaseks eesti modernistiks: tema maalid ei tegele kontseptuaalse “maali maalimisega”, vaid on tõepoolest maalilised ja lähtuvad oma meediumi võimalustest ja kogemustest. Künnapu töid ei ole võimalik kirjeldada kasutades vaid uute kunstiteooriate keelt, mille abil on kergem analüüsida konteksti ja metatasandit kui tuua välja vormi fenomenoloogiat. Kuna just vorm ja vormimõju moodustavad August Künnapu töödes olulise osa, näib tema tööde analüüsimisel õigustatud olevat muuhulgas ka formalistlik lähenemine.

Nii Künnapu kunstikontseptsioonis kui tema maalide retseptsioonis kõlab sageli “modernistlik” originaalsusele ja uuendusele orienteeritud retoorika: räägitakse ainulaadsest, rõhutatult isikupärasest maalimismaneerist, (vahendatud) reaalsuse uuest käsitlusest jne. Kuigi ta pildimaailm on seotud pigem argise ja iseenesestmõistetavaga, sisaldub selles üsna veenvalt ka mingisugune üldine seaduspära. Kõik, mida kunstnik puudutab, muutub tema autoportreeks. See on rõhutatud subjektiivsus, mis muutub mingil tasandil juba uueks objektiivsuseks oma stiili ja ikonograafia raames.

Künnapu värvilise maailma loomise meetod meenutab mingil määral Marko Mäetamme 1990ndatel praktiseeritud “subjektiivse formalismi” üllatamise strateegiat, mida on võrreldud Viktor Šklovski ja vene formalistide “kummastamisprintsiibiga”, mis vastandus mehhaaniliseks muutunud tajule igapäevaste asjade imelikustamise kaudu. Samas Künnapu puhul ei ole tegemist mäetammeliku mängulise ja pisut kergemeelse lähenemisega, mis lubas konverteerida kõikvõimalikke esemeid ja nähtuseid kunstniku leiutatud kunstikeelde, vaid tõsise “hea (mitte tingimata uue) ilma” loomise ja edastamisega.

Nii et August Künnapu ei ole mingisugune uusformalist. Ta räägib küll “puhtast maalist”, kuid see ei ole enesekeskse kunstimeediumi kontseptsioon Clement Greenbergi vaimus, maali puhtus tuleneb töösse panustatud energiast, mis peaks omakorda tekitama vaatajas positiivse reaktsiooni (just viimase nimel ei luba kunstnik endale teha negatiivseid töid). Künnapu maalide meeleliselt nauditavad vormid on põhjendatud muu taotlusega: vormiotsingud ei toimu vaid vormi pärast, vormi eesmärk on suhestuda nii kujutatud objekti kui ka vaatajaga, leida viimasega kontakt, anda edasi positiivne, elujaatav sõnum, mõjutada ja muuta inimest kunstikommunikatsiooni kaudu.

Seega tulevad lisaks vormi mõistele esile ka teised keerulised kategooriad, nimelt energia ja intuitsioon, mida praegune postmetafüüsiline mõtlemine üritab igati vältida. Samas huvi irratsionaalse kogemuse vastu on XX s. lääne ühiskonnas olnud üsna suur, märgilise tähendusega selles igavese Teise representatsiooniga seotud kultuurinišis on šamaanide praktikaid kirjeldavad Carlos Castaneda raamatud. Künnapu on käinud indiaanlaste laagrites ning on selle fenomeniga ilmselt ka ise kokku puutunud (“Šamaan transis”, 2002).

Põnev on aga see, et ta sugugi ei ürita oma töödes kujutada energeetilisi protsesse või nende sümboleid: positiivse impulsi edastamine toimub siin argimaailma puisatud värvide ja emotsioonide, mitte keeruliste (pseudo)allegooriate kaudu, ning sundimatult ja pigem alateadvuse tasandil. Künnapu kunstikontseptsioon muudab teda veidi camp’ilikuks tegelaseks, kuid välistab täiesti New Age’i ohu. Ka oma üsna “metafüüsilist” ideed kunstist kui ravivahendist on ta üritanud teostada konventsionaalsete näitusepraktikate võtmes: ta kuraatoriprojekt “Tervenemine” (2002) kujutas endast erinevate põlvkondade kunstnike grupinäitust Mustamäe haiglas, eesmärgiks lisada positiivseid emotsioone haigete ja haiglatöötajate argirutiini.

Viited kunsti loovale, positiivsele algele leiame juba korra mainitud modernistlikust käsitlusest, millega on teatavas suguluses ka Künnapu poolt rõhutatud kunsti (maali) konstruktiivne, maailmaparanduslik aspekt. Usk, et maailma on võimalik muuta esteetilise kogemuse kaudu, tundub praegu sümpaatselt naiivne ja modernistlikult utoopiline. Sotsiaalne aspekt esineb siin teisel tasandil – ei pretendeerita avangardi võtmes kujundada ühiskonna elu, vaid tegutsetakse rohujuure tasemel, kinkides häid emotsioone, mis on kättesaadavad mitte ainult kunstimaailma siseringile. Künnapu maalides pole elitistlikku elevandiluutorni ideoloogiat, mis eriti hilise modernismi puhul oli esiplaanil.

Künnapu teine suur projekt on tasuta kultuurileht “Epifanio”, mille eesmärgiks on luua teksti ja visuaali nauditavat sünteesi, ajatut lugemist eatule lugejale. Kultuuri igale inimesele tutvustamise projekt meenutab natuke avangardistide rahva intellektuaalse ja esteetilise harimise programmi; kõnekas on ka ilmutuslikku aspekti rõhutav ajalehe pealkiri. Samas määrab “Epifanio” sisu toimetaja siiras subjektiivsus, ning leht toimib subjektiivsuse ja universaalsuse kummalise seguna.

Maalikeelest

August Künnapu kunstnikukreedo on kujutada asju “nagu nad on”, ilustamata ja ka koledamaks tegemata. Tema kujutamisviisile on omane skemaatilisus ja teatud stiliseerimine, üldistus – ta ise väidab, et vaatab “maailma ja inimesi kujunditena”. Oluliseks aspektiks tema maalide puhul on kaadrilisus, kaadri efekt: ta maalib fotosid, slaide või filmikaadreid kasutades. Otsest viidet fotokaadrile kasutab ta aga harva (“Leigo Järv”, 2004; ja eriti “Vietnami tüdrukud Raekojaplatsil”, 2002). Kuid foto kasutamine ei tee Künnapu maalilaadi fotolikuks või hüperrealistlikuks. Ta pildid on pigem kahemõõtmelised – perspektiiv, kuigi annab edasi ruumimuljet, toimib oma reeglite järgi; oluline tegur on pealispind ja omapärane “nurgeline” vormikäsitlus.

Tööd alustatakse alusmaalist, mis toimib taustana, ning seejärel asutakse esiplaani lahenduse juurde. Künnapu käekiri on äratuntav igas maalis, kuid värvi lõuendi peale kandmise maneer ja sellest tulenev faktuur on iga töö, st objekti või motiivi puhul individuaalne. Kunstnik töötab kasutades alusena must-valgeks muudetud kujutisi, lisades kompositsioonidele oma värvilahenduse. Ta pöörab suurt tähelepanu värvile ning lahendab tööd põhiliselt koloriidi abil, andes värvidega edasi liikumist, dünaamikat, meeleolu. Talle meeldivad säravad ja puhtad värvid, kuid hea koloristina koostab ta ka nüansirohkeid värvigammasid, kasutab peeneid pooltoone, toetudes nii harmooniale kui kontrastile. Detailidele on iseloomulik täpiline lahendus – lõuendile eraldi peale kantud pintslitõmbed, millega Künnapu meelsasti täidab erinevaid pindu arhitektuurilistest elementidest tegelaste riiete mustrini (“Tüdruk linnuga”, 2001; “Maja Las Vegases”, 2003; “Looduse tempel”, 2005). See võte loob intensiivse ruumimulje vibreerivate pindadega ning annab edasi stseeni emotsionaalse seisundi.

Kompositsioonide ülesehituses tulevad esile geomeetrilised teljed: horisontaalide, vertikaalide ja diagonaalide suhe on paika pandud ja toimib efektse taustana esiplaani keerdjoonelistele figuuridele. Sageli kohtab Künnapu maalidel madalat horisonti: kunstniku jaoks on oluline alus, kus toimub esiplaani tegevus, ta rõhutab seda värvi ja massiivsuse abil. Huvitavalt toimivad vormilised topeldused ja paralleelid: kompositsioonides korduvad värvilaigud ja sarnase kujuga detailid, mis, jäädes enamasti märkamatuks, loovad teatava rütmi ja mõjutavad töö tajumist. Istuv “Dalmaatsiakoer” (2001) – hele kolmnurk, mille peal paistab samuti kolmnurkne punane kaelarätt – on nappide vahenditega loodud kompaktne ja huvitav kujund.

Künnapu tegelased on väga ilmekad, ta kujutab humoorikalt absurdseid rakursse, poose ja näoilmeid. Portreedes sageli tulevad esile iseloomulikud suured mandlikujulised silmad ning ühe (heledamas koloriidis) pintslitõmbega paika pandud massiivsevõitu nina. Omapäraselt on alati lahendatud ala nina ja lõua vahel, see rõhutab suu kuju, huulte miimikat ja loob kokkuvõttes karakteri. Tegelaste pooside dünaamilisuse juures on märgatav samas nende püsivus, dünaamika tuleneb pingsatest vormidest: valitud poos kujutab sageli endast vahepealset asendit kahe põhilise liigutuste vahepeal (“Vicki Botwright – maailma 23. squashi-mängija Manchesterist”, 2001; “Vana kooli tennisist”, 2002). Samas see ei jää formaalseks konstruktsiooniks: näiteks sportlaste puhul tunneb kunstnik hästi vastava spordiala jaoks iseloomulikke liigutusi ja mängustiili, kujutades neid äratuntavalt.

ˇanrid ja teemad

Põhiline osa Künnapu kunstiproduktsioonis kuulub maalile, lisaks on ta teinud must-valgeid dokumentaalseid lühifilme, kujundanud raamatuid ja näituseid, kureerinud kunstiprojekte. Üks ta esimesi töid kunstivaldkonnas oli installatsioon “Admirali kast” (1996, koos Urmas Luurega) ning edaspidi on ta teinud mitmeid maalipõhiseid, kuid ruumilise ja/või installatiivse iseloomuga töid. Näiteks kolmemõõtmelised versioonid maalide “Ingel” ja “Kass ja peegel” tegelastest (2006, koostöös Riina Rosinaga) või varasemad katsetused akrüülmaaliga televiisori ekraanil (2001) ning lõuendi asemel alusmaterjalina lammutatud suvemaja puituksi kasutav arhitektide portreede sari (2003), kus uste erinev faktuur moodustab igale portreteerivale sobiva isikupärase tausta.

Ruumi ja sellega suhestumist rõhutavad ka seinamaalid: Arnold Rüütli portree (2001), mida Künnapu on teinud koos Renee Puusepaga Kohtla-Nõmme kaevandushoone välisseinale, ning ka “Lemuurlane” ja “Kass ja võimleja” (2006, Taivanis). Selline huvi ruumi ja ruumiefektide vastu on seotud ilmselt õpingutega arhitektuuri alal, ka paljudes tema maalides mängib ruumimõju ja -mulje edasiandmine olulist rolli.

Arhitektuur on teiste teemade seas Künnapu maalides erilisel kohal. Kunstnik oskab kujutada mitmeplaanilist interjööri, mõistab hästi konstruktsiooni ning tõlgendab seda meelsasti oma värvimaailma võtmes. Nii kaasaegsetes kui vanemates arhitektuuriprojektides tundub teda paeluvat universaalsus ja ajatus: hommage’ides Luis Barragánile (2003), Etienne-Louis Boulléele ja Claude Nicolas Ledoux’le (2005) tuleb esile metafüüsiline mõõde, mis on tunnetatav suurtes tühjades pindades, minimalistlikes geomeetrilistes kujudes ja veidi müstilises valguses. Kui tavaliselt kuulub Künnapu maalidel peamine roll tegelastele ja sündmustele, siis nüüd ta ei vaja enam tegevust ning pöörab kogu oma tähelepanu arhitektuuri “portreteerimisele”, ruumi ja keskkonna olemuse tabamisele.

Hommage’ide allikaks on samuti olnud kunstiajalugu (“Kiikumas” – hommage Nikolai Jaroššenkole, 2001) ja üldiselt kogu kultuuri- ja meediasfäär. Künnapu portreede seas on võimalik eristada omapärast “ikoonide” alarühma: järjepidev kuulsuste jäädvustamise projekt, mis põhineb oma visuaalsesse keelde interpreteerimise mehhanismil. Ajaloolise kuju puhul muutub oluliseks tema isiksuse kui oma ajastu märgi representatsioon ning selleks vastava kujundi ja vahendite leidmine. “Teadlaste-päikeseuurijate” portreegalerii (2003) ikonograafia suhestub ajaloolise esindusliku portreega, Oskar Lutsu portreed (2003) oleks võinud teha mõni pallaslane, filmistaaride (topeltidentideediga portree “Audrey Hepburn (Liza Minelli)”, 2001; “Humphrey Bogart”, 2003) kujutised kasutavad kinoplakatite koode ja seiskunud filmikaadrite dramaatilist esteetikat.

Vastandi “ikoonidele” moodustab “olustikumaal”: argipäevastseenid sportlaste, arstide ja tänavajalutajatega. Kuigi meedikute, squashi- või tennisemängijate nimed on ilusti väljatoodud maalide pealkirjades, mõjuvad need tegelased ikkagi anonüümselt ja pretensioonitult. Samal ajal on need tööd väga ekspressiivsed ja dünaamilised, neid täidab juhuslikust muljest sündiv argipäevapoeesia. Sarnane poeetilisus, aga ka intiimsus ja vahetus tuleb esile kunstniku tuttavate portreedes, autorile pakub huvi psühholoogiline ülesanne – uurida modelli miimikat ja kõikvõimalikke näoilmeid, tabada iseloomulikumad jooned, mille põhjal luua väljendusrikas kujund. Portreteeritavale leiab Künnapu oma atribuudi, tausta ja keskkonna, mis rõhutab tegelase iseloomu ja hingeseisundit.

Samuti portreelise iseloomuga on Künnapu maalitud loomapildid – animalistina on ta väga hea, tema neljajalgsed ja tiivulised tegelased on ilmekad ja veenvad. Loomadel on täheldatav ka “inimlik” mõõde, nad peavad emotsionaalset dialoogi ning otsivad inimestega kontakti (“Tüdruk linnuga”, 2001; “Londoni loomaaia valvur saab suudluse sõbralikult merelõvilt”, 2004). Eriti sageli kohtame ta maalidel kasse, kusjuures iga kassi jaoks on leitud oma iseloomustus: temperament, asend, taust. Kunstnik tunneb hästi kasside anatoomiat, liikumisi, tuju kajastavaid poose.

Künnapu suudab hakkama saada nii loomade kui laste kujutamisega, vältides täielikult nende motiivide puhul ohtlikku banaalsust ja kitši-maigulisust. Ta kujutab seda, millesse usub ise, ning see siiras veendumus, ühendatuna tähelepaneliku vaatluse ja hea maalimisoskusega, toimib alati tõrkumatult. August Künnapu maailm on kohati infantiilne, jabur ja totakas, kuid alati sümpaatne ja elurõõmus, pehmed väärtused mõjuvad siin üllatavalt aktuaalselt ega tundu ära leierdatuna.

Elnara Taidre

  1. August Künnapu. Puhas maal.
  2. Eha Komissarov. Noorem Künnapu maalidega Vaalas. – Sirp, 31. august 2001, lk. 19.
  3. Eha Komissarov. Noorem Künnapu maalidega Vaalas. – Sirp, 31. august 2001, lk. 19.
  4. August Künnapu. yBa. – Kunst.ee 2001, nr 2, lk. 15.
  5. Karin Paulus. Väike Prints. – Eesti Ekspress: Areen, 2. aprill 2004, lk. B14.
  6. August Künnapu`s interview with himself. – Estonian Art 2003, nr. 2, lk. 14-15. Siinkohal tänan tähelepanekute eest Karin Taidret.
  7. Hanno Soans. Võluri tagasitulek. – Vikerkaar 2003, nr. 3, lk. 48.
  8. Samas kunstnik ei maali oma tööde tegelastele enda näojooned, mis on üsna levinud “sümptom” kunstiajaloos (kõige tuntum näide on Leonardo da Vinci naistegelaste iseloomulik näoilme ja spekulatsioonid selle kohta; eesti kontekstis võiks mainida Karin Lutsu ja Reti Saksa), vaid muudab nii inimesi kui ka loomi ja isegi esemeid “künnapulikeks”, lisades neile erilise tunnetuse ja soojuse.
  9. Eero Epner. Ühest verisest traumast. – Kunst.ee 2004, nr. 2, lk. 11.
  10. 22+ noored eesti kunstnikud. Koostaja Karin Laansoo. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2005, lk. 112.
  11. Mäletan, et selle omaduse tõi välja ükskord kolleeg Tiina Abel rääkides Eduard Wiiralti töödest: “Kuidas ta suutis kujutada lapsi ja loomi neid labastamata!”