CV
A T K N P
EESTI KEELES IN ENGLISH
 

ADRIANA PISTOLETTI LÜHIINTERVJUU KUNSTNIKUGA

Milline on sinu esimene visuaalne kogemus siin maailmas? Milliseid pilte sa mäletad?

Sõitisin ema Liivi kõhus olles Värska järves veesuuskadega (see oli minu esimene ja ainus kord). Ema sai kohe nõksu kätte, hoidis hästi taskaalu ja tuhises mööda Värska järve. Sain sealt ilmselt inspiratsiooni erinevate spordialade ja peatatud dünaamika kujutamiseks maalikunstis.
Mäletan kui sõitsin kolmerattalise jalgrattaga lasteaia siseõues ja tõmbasin “nokka” ning kukkusin asfaldile selili. Mäletan vanaisa ja vanaema Haabneeme suvemaja lõhnu ja värve. Mäletan ristiisa Andres Toltsi maale lapsepõlvekorteri seintel: üks kummaline suuremõõtmeline kompositsioon pruuni kulunud portfelli, rohekasvalge kilekoti ja tühja pildiraamiga toanurgas (selle pildi kinkis Andres mu isa Vilenile) ning lillekimp oranžide õitega (pulmakink mu vanematele). Mäletan ka Ado Lille voolavat maali (isa ostis selle kunstnikult) tema lühiajalisest abstraktse ekspressionismi perioodist.

Millised on sinu mälestused oma esimestest kunstnikuaastatest? Kes olid siis su lemmikud ja kes nüüd? Kuidas on muutunud su stiil aastatega?

Tegin esimese isiknäituse aastal 2001 Vaal galeriis. Selle aja tööd olid erksavärvilised, kuid viimastel aastatel olen hakanud kasutama ka neoonvärve (käesolevas maaliraamatus on valik minu viimase nelja aasta loomingust). Mäletan, et 90ndate alguses teismelisena Kevade tänava kunstikoolis käies eelistasin potisinist, puravikukarva ja süsimusta tooni. Mu stiil oli siis ja on ka nüüd ühe tugeva ja lihtsa kujundi keskne, algusaastate stiil oli pisut rohmakam ja ekspressiivsem. Algusaastatel meeldis mulle popkunst: Roy Lichtenstein, Robert Rauschenberg, R.B. Kitaj, pisut hiljem Alex Katz. Alati on sümpatiseerinud nõukogude vene kunstnik Aleksandr Deineka (olen imetlenud tema “Väravavahti” Tretjakovi galeriis Moskvas). Praegusteks lemmikuteks maalikunstis on isikupärane ameeriklanna Mernet Larsen, kes lõi kuupjate inimestega ja kummaliste perpektiivireeglitega omailma, hea üldistusvõime ja detailitajuga prantslane Jules de Balincourt, filmiajaloost inspiratsiooni ammutav isepäine tšehh Daniel Pitin ja Trinidadis elav šotlane Peter Doig, kellega koos mul oli hiljuti au osaleda grupinäitusel “By the Sea” (kuraator Harry Pye) Kentis. Hoian silma peal Leipzigi kunstnikepaari Neo Rauchi ja Rosa Loy tegemistel. Ja loomulikult David Hockney, keda imetlen nii maalikunstniku kui kunstist kirjutajana.

Olid pikka aega ajatu ajalehe EPIFANIO toimetaja. Mida lehe toimetamine sulle andis?

Toimetasin ja andsin Epifaniot välja aastatel 2005–2011. Leht ilmus nii paberkandjal kui veebis. Kõik 15 numbrit on leitavad praegugi: http://epifanio.eu Püüdsin lahti muukida erinevate kultuurivaldkondade ja loovuse olemust ning siduda seda vaimsete teemadega. Lisaks sisule oli väga oluline lehe visuaalne pale (paberlehe kujundas Angelika Schneider, veebiversiooni Irina Tammis). Toimetajatöö oli meeldiv vaheldus pisut asotsiaalsele maalikunstnikuametile ning õpetas tegema koostööd kujundaja ja autoritega meilt ja mujalt, tajuma põnevaid omailmu. Avaldasime pika intervjuu elu olemusest kadunud nõia Ursula Liblikaga, mis on tavatu ühele kultuuriväljaandele. Vene kultuuri eris ilmus lugu Venemaal Nikola-Lenivetsi külla roigastest, heintest, melonitest, lõkkepuudest jm looduslikust materjalist jõulisi maamärke loonud Nikolai Polisskiga. Avaldasime usutluse Nathaniel Kahniga, kes tegi poeetilise filmi "My Architect" oma isast, maailmakuulsast Saaremaa päritolu arhitektist Louis Kahnist. Harry Pye saatis regulaarselt postkaarte Londoni kunsti- ja muusikaelust. Avaldasime pea igas numbris Mehis Heinsaare lühilugusid ja artikleid loomeinimestest ning Nato Lumi ajatuid naljandeid. Käsitlesin Epifaniot kui kunstiteost. Ajatu ajalehe toimetamine avardas minu maailmapilti ja arendas mind maalikunstnikuna.

Maailm on tänapäeval suures muutuses. Millisena sa näed neid muutusi kunstis? Milline on maalikunsti roll kunstis täna? Milline on kunstniku ülesanne tänapäeva ühiskonnas?

Kaasaegne hiina maalikunstnik Liu Xiadong on tabavalt öelnud: "Maalikunstnikud on kui kunstiajaloo rõngad, lülid, mis ühendavad ahela. Kõik maalikunstnikud väga pikas kunstiajaloos on mõjutanud mu tööd. Hoolimata sellest, kas see meeldib mulle või mitte, on nad kõik mu loomulikud abiallikad. See on ahela koosmõju".
Maalikunst on kõige vahetum, loetavam, kuid samas aeglaseim kunstidest. Tänapäeva rahmeldavas maailmas, sekunditega üles- ja allalaadimisajastul püüab maalikunstnik rahustada tormajaid, tema amet ei nõua akusid, kiiret internetti ega elektrit. Vaja läheb lõuendit, värve, pintsleid ja mängulusti. Seda viimast jääb paraku tänapäeva ühiskonnas ja kunstis järjest vähemaks. Tänane kunstnik püüab tulutult üle võtta uuriva ajakirjaniku ametit ning ümber jutustada ühiskonnas toimuvat unustades aastatuhandeid kunstnike vahenditeks olnud kompositsioonitaju, värvi- ja huumorimeele.
Emake Maa on võimas ja reguleerib ise ületarbivat ja keskonnavaenulikku elu vulkaanide, maavärinate, uputuste ja muude vahenditega. Kunstniku võimuses ei ole seda kontrollida.
Usun, et kunstniku roll tänapäeva ühiskonnas on vaadata endasse, leida enda kese ja anda edasi inimeseksolemise erinevaid vorme ning julgustada inimesi olema rõõmsad ja positiivsed.

Adriana Pistoletti on Capri saarel elav kuraator ja kunstiteadlane.